[ pilt: 005XX.JPG ]
Ja need on jäljed, mille on jätnud Ordiviitsiumiaegses madalmeres kunagi elanud käsi- ja peajalgsed. Uidates mööda Põhja-Eesti jõgede paepõhjalisi sänge, uurides jõeorgude kõrgeid paekaldaid või suvalisi talude maid piiravaid kiviaedu, leiab sealt alati siin kunagi kihanud eluvormide tummi tunnistajaid. Ordoviitsiumis lõunapoolkeral asetsenud Baltika ürgmanner nihkus üle ekvaatori Põhja poole, läbi palava subtroopika ja troopika, merevesi soojenes järk-järgult ja mõjus elukatele surmavalt ja selle massilise suremise tulemusi võime nüüd käsi- ja peajalgsete kivististe näol näha. Ja muidugi kõiksugu pisiloomad-taimed, mikroskoopilised vetikad, bakterid, kelle nägemiseks juba mikroskoopi vaja on. Aga, nad olid olemas ja on seda omal moel praegugi. Paraku pühkis jää hiiglasliku buldooserina kõrgemate organismide hilisemad setted minema ja jahvatas sulavete hiigelpööristes peeneks, niiet me ei tea ega saa kunagi teada, kas ka mõni saurus või muu selgroogne siinmail ka saba lehvitas.