Enne lahkumist jõuan pildile püüda veel ühe tähtsa ajajärgu Eesti ajaloos ja Eesti Vabadussõjas, kui 3. jaanuaril 1919 noor Eesti sõjavägi kindral Laidoneri juhtimisel suutis Valkla küla piirides Punaarmee taganema sundida. Enne venelaste tulekut oli rahvas suures mures, nuteti ja palvetati, et venelastele ikka vastu panna suudetaks. Appi tulid Soome vabatahtlikud võitlejad ja Tallinna koolilapsed koos õpetajatega. Röövbande tulekule pandi piir, mida tähistab ka kiri praegu lume alla mattunud kivil: „Siiamaani ja mitte kaugemale“. Mälestumärk püstitati 1934. aastal, kuid 1941. aastal oli siia valgunud vene okupantide esimeseks mureks põlisrahva mälestusmärgid üle kogu Eesti lõhkuda, hävitada eestlaste ajalugu ja teha neist endale sarnane pidetu ja kodutu mass. Siis see ei õnnestunud, ei õnnestunud ka järgneva 50 aasta jooksul, aga vaid 30 aastat heaolu on teinud noorsoo oma mineviku, oma ajaloo suhtes ükskõikseks, võõrastega ollakse „tolerantsed“. Vabadussõtta läksid isegi lapsed, aga karta on, et nüüd ei lähe oma kodu kaitsma isegi suur osa noortest meestest. Loodan, et eksin.