Tühermaid on siin üksjagu, täis küll okkalisi roomavaid, küll püstiseid okkalisi ja kidalisi taimi ja muidugi ohtralt igasugu prahti. Aga, tühja sellest. Püüan jalgadesse klaamerdujate vahel püsti jääda, sest kukkumine oleks siin väga valus ja meeldejääv. Lendajaid leidub üksjagu, aga nagu kodus hooga järele minna ei saa, sest peab hoolega jalge ette vaatama. Nii kaovad nad üksteise järel silmist või mingisse okaspõõsasse varjule, niiet mul pole lootuski. Ühel platsil kasvasid valmimas ja valminud viljakoonustega tuttavad riitsinused, mis muidugi kohe mu tähelepanu köitsid. Patras olid nad üsna räsitud ja kuivanud, siin aga täies elujõus. Tugev kõrge põõsas meenutab küll puud, aga tegelikult on samapalju puu kui banaangi ehk siis tavaline rohttaim. Suurekasvuline (kuni 10m) riitsinuse põõsas on meie piimalillede sugulane. Piimalilli on Eestis viis omamaist liiki ja neid leidub ohtralt igal pool. Need on mürgised ja ei tea, et neil mingit kasutust oleks. Lillepoodidest saab koju tuua „Kristuse krooni“ ja Jõulutähe, mis kah mürgised piimalilled. Riitsinuse viljadest tehakse kastoorõli, see soodustab sünnitustegevust, haavade ja põletuste paranemist, aitab ka nahahaiguste puhul. Hiinas kasutatakse riitsinust näonärvi halvatuse ravis.