[ pilt: 082X.JPG ]
Kreekas, kust me just tulime, on neli püha, mille puhul küpsetatakse ja jagatakse pühitsetud leiba. Puhkasin Rhodosel ja ühel ringreisil peatusime ühe kiriku või kloostri juures, kus giid meil istuda ja oodata käskis. Puude all oli mitu suurt lauda, igal laual valge lina all kuhi suuri ümmargusi kodus küpsetatud rukkileibasid. Varsti tuli preester, õnnistas leiba ja kohalikud naised hakkasid seda kõigile jagama – igaühele murti suur tükk ja öeldi kreeka keeles omapoolne õnnistus. Oli üks kreeka neljast pühast, kus kodus küpsetatud ja preestri poolt õnnistatud leiba jagatakse – oli 31. august, Jumalaema imettegeva vöö püha. See tükk murtud ja võhivõõraga jagatud leiba on üks kaunemaid kinke, mida reisil saanud olen. Siiani on see tunne hinges, mida nii heldet kinki vastu võttes toona tundsin. Leib, see on ju elu. Vanad eestlased soovisid alati leivale jätku, nüüd öeldakse Louis XVI ajal moes olnud ja russia rahvalt üle võetud õgimiste soovi „ head isu!“. Nagu ka asiaatliku „sügava kummarduse“. Ja me oleme tõesti tublid kummardajad, seda peab tunnistama... Kahjuks.