[ pilt: 087X.JPG ]
Agnes ja Raul arutavad, kellele leiba, kellele kommi, kellele mõlemaid. Olgu nüüd kommidega kuidas on, aga leiba peab olema. Juba aegade hämaruses muutus leib toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist isegi muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust meie esivanemate elus näitab seegi, et leivale omistati üleloomulikke omadusi ja seda kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi. Vanasõna leivast, mis on kõige pea, oli kasutusel juba muistses Kreekas, Hellases. Just leiba on juba muinasajast peetud laual põhiroaks. Kõike muud võis olla, aga leiba pidi olema. Iidsetest aegadest on inimesed leiba austanud ja pidanud seda maja peamiseks maiuspalaks. Kreeklased ütlesid, et kus on leiba, seal on headust. Leiba peeti jumalate kingituseks. Vana-Kreeka pagaritele võlgneme sõna "leib" algupära. Iidsete gootide ja muinas-sakslaste kaudu jõudis sõna „leib“ ka meie kõnekeelde. Vanasaksa keeles oli "hlib", ukraina „hlib“, vene „hleb“ ja eesti "leib". Ja just lugesin uuest kombest: kui palk 2000+ eurot, siis soovid head isu. Kui on päkapikupalk või -pension, siis soovid jätku leiba! Lihtne, eks ole?