Pidalitõbe tunti Aasias juba 4000 aastat tagasi. Euroopasse ja Eestisse tõid selle haiguse tõenäoliselt ristirüütlid Juudamaalt 11-13. sajandil ja seda vaadeldi nende poolt toodud needusena. Juudamaal ristiretkel käinud ja seal nakatunud Taani piiskop Andreas Sunesen olevat oma leepra tunnused avastanud just Eestimaal. Paleopatoloogilisi leide, mis kinnitaksid leepra kohalolekut Läänemere kaldal, ei ole Balti riikide arheoloogid leidnud. Pidalitõve tunnustega luid ei avastatud ka Jaani seegi ümbruses toimunud arheoloogilistest kaevamistest. Tollal sattusid tõbilatesse ka paljude muude (naha)haiguste ja -põletike põdejad. Eestis leidus leeprahaigeid vähesel määral kogu aeg. 1909.aastal oli kodumaise leepra leviku kõrghetk kui kõigi kolme Balti provintsi peale loendati 801 leeprahaiget. Siitpeale hakkas haigete arvukus langema, üheks põhjuseks range isoleerimispraktika – peamine meetod, millega toona leepra „raviti“.
Pidalitõbe tunti Aasias juba 4000 aastat tagasi. Euroopasse ja Eestisse tõid selle haiguse tõenäoliselt ristirüütlid Juudamaalt 11-13. sajandil ja seda vaadeldi nende poolt toodud needusena. Juudamaal ristiretkel käinud ja seal nakatunud Taani piiskop Andreas Sunesen olevat oma leepra tunnused avastanud just Eestimaal. Paleopatoloogilisi leide, mis kinnitaksid leepra kohalolekut Läänemere kaldal, ei ole Balti riikide arheoloogid leidnud. Pidalitõve tunnustega luid ei avastatud ka Jaani seegi ümbruses toimunud arheoloogilistest kaevamistest. Tollal sattusid tõbilatesse ka paljude muude (naha)haiguste ja -põletike põdejad. Eestis leidus leeprahaigeid vähesel määral kogu aeg. 1909.aastal oli kodumaise leepra leviku kõrghetk kui kõigi kolme Balti provintsi peale loendati 801 leeprahaiget. Siitpeale hakkas haigete arvukus langema, üheks põhjuseks range isoleerimispraktika – peamine meetod, millega toona leepra „raviti“.