Baltikumi leprosooriumid olid väidetavalt eeskujuks muule maailmale – siin lähtuti varjupaikade loomisel sellest, et need peaksid olema küll suletud kogukonnad, ent samas elujõulised kolooniad, kus inimesed saaksid jätkata harjunud eluviisi. Selline lähenemine oli haigetele parem variant, võrreldes Põhjamaade haiglatüüpi asutustega, milles inimestel polnud muud teha kui oma mõtetega üksi olles surma oodata, mis tõi kaasa depressiivse õhkkonna, enesetapud jne. Kuid ega meilgi kõik lilleline olnud. Haiged kirjutasid kaebekirju personali kuritahtlikkuse kohta, ähvardati enesetappudega jms. Nii nagu aastasadu tagasi, mil haige tõbilasse vastuvõtmise tingimuseks oli kaasa toodud surnukirst, ilmnes ka 1946. aastal Audaku tõbila tühjaks kolimisel, et kirstud olid ootamas. 1977. aastal oli Eestis 41 leeprahaiget, samal aastal suleti ka Eesti viimane leprosoorium Kuudal.
Baltikumi leprosooriumid olid väidetavalt eeskujuks muule maailmale – siin lähtuti varjupaikade loomisel sellest, et need peaksid olema küll suletud kogukonnad, ent samas elujõulised kolooniad, kus inimesed saaksid jätkata harjunud eluviisi. Selline lähenemine oli haigetele parem variant, võrreldes Põhjamaade haiglatüüpi asutustega, milles inimestel polnud muud teha kui oma mõtetega üksi olles surma oodata, mis tõi kaasa depressiivse õhkkonna, enesetapud jne. Kuid ega meilgi kõik lilleline olnud. Haiged kirjutasid kaebekirju personali kuritahtlikkuse kohta, ähvardati enesetappudega jms. Nii nagu aastasadu tagasi, mil haige tõbilasse vastuvõtmise tingimuseks oli kaasa toodud surnukirst, ilmnes ka 1946. aastal Audaku tõbila tühjaks kolimisel, et kirstud olid ootamas. 1977. aastal oli Eestis 41 leeprahaiget, samal aastal suleti ka Eesti viimane leprosoorium Kuudal.