[ pilt: 015XXX.JPG ]
Leprosooriumi kirik. Kohe kui leprosoorium asutati, ehitati haigete tarvis väike Püha Panteleimoni kreeka õigeusu kirik. Seal pidas jumalateenistusi preester, kes ise tervena otsustas vabatahtlikult elada oma elu koos pidalitõbistega. Vaatamata keelule haiged abiellusid ja said terveid lapsi, kellest osa küll hiljem vanemate kaudu nakatus. Norralane Gerhard Hansen tuvastas leepratekitaja 1873.–1874. aastal ja haigus sai oma nime haigustekitaja avastaja järgi – Hanseni tõbi. Leeprat ravima õpiti alles 75 aastat hiljem, 1948. aastal kui avastati esimene leepratõve vastane ravim. Kuna haigus oli Eestisse imporditud, siis omakeelne nimetus meil selle tõve kohta puudub. Sõna „pidalitõbi“ on Skandinaavia algupära, vanarahvas nimetas pidalitõbiseid lihtsalt „maa-alused“. „Maa-alused“ (maalised) olid haiguste nimetused, mida saadi maast. Enamasti olid need mitmesugused nahahaigused nagu sammaspool, paised, vistrikud, kärnad jm, mõnel pool ka liigesehaigused. Maaliseid võis saada maa peal istumisest või lamamisest, kokkupuutel vaenuliku jõuga ehk maavihaga. Haigusi võisid põhjustada maa all elavad olendid (ehk samuti maa-alused). Raviks kasutati maagiat, ohverdusi, loitse, maarohtusid nagu mailase rohi, maavits jne.