[ pilt: 040X.JPG ]
Aga nüüd oleme Rumpo poolsaare „väravas“. Leiame siit kena onnikese, mille omanik meie naised pöördesse ajas. Naised nägid läbi bussi akna Vormsi Ennu! Ja keegi sai isegi mingi pildi! Juhhei! Kõik muu Vormsil nähtu ja kuuldu kahvatub selle kõrval! Sellest saab selle päeva ja kogu reisi nael! Aga nüüd, naised, närige küüsi – ma seisin poes kohe Vormsi Ennu taga järjekorras ja me rääkisime ka. Ta tahtis tahedat mett ja ma küsisin miks, kas see on parem. Ta vastas, et kas just parem, aga talle lihtsalt meeldib see. Ma kohe ise ei taibanudki, milline õnn mulle naeratas. Alles naiste muljetamist kuulates sain aru, milline erakordne sündmus mu elus toimunud oli. Ohjah. Öeldakse ju ka, et oma õnn tuleb ära tunda. Aga mina, näe, ei tundnud. Ja nüüd õnnetu kogu eluks...